Monday, August 18, 2014

Täispikk Triatlon 2014 ehk katse kolm

Eile oli käes aeg jälle starti asuda, et siiski lõpuks realiseerida olemasoleva (tuleb olla realist, üle oma võimete ei saa hüpata) vormi pealt palju kalkuleeritud ja planeeritud alla 11h aeg täispikal triatlonidistantsil (3,8km ujumist, 180km ratast ja 42,2km jooksu).

Ettevalmistus


Aastaring sai täis ja ettevalmistust on natuke tehtud töö ja kooli kõrvalt (kevadel oli ühe kooli lõpetamine ja suvel järgmisse sisseastumine). Treeningute osas alates eelmisest täispikast umbes sellised numbrid: 360km ujumist, 6300km ratast ja 1500km jooksu ning nipetnäpet pukki ja ÜKE-t ka, kokku umbes 460h. Miinuspooleks on siiski suhteliselt kõrge kaal, mis kõigub suveperioodil seal 87-89kg vahel, selle langetamisega näiteks 83kg peale saaks kindlasti olla oluliselt tugevam just jooksul.

Sellel aastal ei ole võistlused sujunud, parandused isiklikes rekordites (kui üldse) on suht nutused, 10km jooksul mõned kümned sekundid, 23,4km jooksul 45 sekundit, temposõitude üldarvestuse koht 3 kohta viletsam kui eelneval aastal. Valga poolpikal triatlonil oli ainult ujumine millega võis rahule jääda ja koguajas parandus kõigest minut, Viljandi olümpiadistants oli täielik läbikukkumine, kuumas ja mägises ei kannatanud üldse ratast sõita ja joosta. Peale Viljandit juulis sai otsustatud, et enne täispikka on kõik muud võistlused ebaolulised ja keskendun korralikult täispikaks ilma vahevõistlusteks koormusi alla laskmata jne. Tartu Mill, Saku Triatlon ja Trismile Triatlon jäid sellesse perioodi mis olid siis ajaliselt kõik aegalsemad kui eelneval aastal, kuid väga mõnusate trennide eest.

Samuti sai netist palju loetud ja uuritud täispika toitumise kohta ning sõber Jaanus oli ka väga abiks juhendamisega, kuna tema treeneriks on Eesti absoluutne tipp, siis ei ole muud võimalust kui katsetada ja selle pealt hinnang anda. Etteruttavalt pean mainima, et just see enese distsiplineerimine (tagasi hoidmine) ja vastu tahtmist toitumine oligi aluseks minu isikliku aja parandusele 1:30h võrra:-) Ehk siis lühidalt, peab pidevalt sööma ja et saada hea lõplik tulemus peab ennast pidevalt tagasi hoidma, sest distants on ikka väga pikk ja pungestades kaugele ei purjeta.

Loomulikult on nii pikal võistlusel väga palju asju millest tulemus sõltub, kuid üks olulisim minu jaoks vähemalt on ilmaolud. Sedakorda oli täielik vedamine selles osas, hommikul kergelt jahe ja täiesti tuulevaikne, hiljem tuul tõusis, kuid temperatuur mitte nii hullult, et ma tavapäraselt täiesti ära küpseks. Vihma ei saanud võistluse ajal tilkagi, hiljem kui ratas autosse sai, tulid mõned piisad.

Eelnevatel päevadel sai pisut organismi laetud igasuguse pasta ja putrude näol ning puuviljad ja kõik liha peale kanaliha oli toidust väljas, et seedimine oleks võimalikult sujuv ja paak oleks täis. Võistlusnädalale eelnev nädal oli veel korralik 23h trenninädal (samas pulsid sellised rahulikud nagu võistlusel plaanis, ehk siis 145-150bpm). Treeninguid 3p enne võistlust ei teinud, kuna olid kahtlased ilmad ja oli vaja koduse remondi raames igasugu asju ajada. Tundub et selline väike puhkus oli ka abiks, sest võistlushommikul oli kogu keha valmis ilusti (ja mitte ülepuhanud taastusreshiimil) ja lihaseid tunda kuskilt polnud.

Võistlushommik 

 

Hommikul äratus kell 5:45, omlett sisse, mitmeviljaleib paksu võikihiga otsa, üks banaan ja lahja kohvi ka. Asjad olid kõik kokku pandud, ainult külmikust oli vaja spordijoogid tõsta rattale ja võis liikuda. Algne plaan oli selline, et sõber Tarmo tuleb läbi kell 6:45, panen koti talle autosse ja ise veeren rattal starti 9km. Kuna aga tee oli veel päris märg öisest vihmast siis muutsin plaani ja panime velo ka autosse (kõrge universaal on ikka megamugav selles osas, esijooks alt ära ja ratas läks põhimõtteliselt püsti sisse).

Stardialas sujus kõik suht sujuvalt, number joonistati põsele, kola panin vahetusalasse kus olid väga head rattahoidjad mis absoluutselt jooksu ei kraabi ja ratta saab takistuseta kätte kenasti kui ujumisest uimasena seda võtad sealt. Stardiala korraldus oli selline, et ratta juures maas ei tohtinud midagi olla, kõik mis rattale ei saanud paigutada tuli panna kotti ja kott oma numbri juurde nagisse, mis asus kohe ujumisest väljumise vaiba otsas. Oli olemas kast jalgade loputamiseks peale ujumist ja ka telk kus mugavalt pingil jalatseid jalga panna.

Kella 7:40 paiku olin kalipso seljas soojendusujumist tegemas, ujusin miski 200m, et tekiks mõnus tunnetus, vesi oli väga mõnusalt soe (väidetav mõõtmistulemus oli 21 kraadi), et lihaseid maha ei jahutaks kuid ei olnud ka kalipsos liiga palav.


Kell 8:00 anti pasunasignaal stardiks.


Ujumine

 

Stardis nagu alati kõik hakkasid hullult paugutama ja teineteisest üle ujuma ja koonusesse ette vajuma. Kuigi alustasin tagantpoolt natuke ja rahvast oli vähe (umbes 60 ringis) siis ikkagi segas see rapsimine algul rütmi. Esimene pool kilomeetrit oli selline kahtlane teema, siis tekkis mõnus rütm sisse. Esimene ring võtsin rahulikult ja elasin sisse, ilmselt siit oleks saanud hammustada kuskil 2min lisaks, kuid eesmärk oli teha normaalne aeg ja seejuures ennast tapmata. Teisel ringil tõstsin tempot kohe algusest, miskivend oli paras jänes ka ees kelle tempo mulle sobis esimesel ringil, teisel möödusin temast ja veel mitmest kelle kiirus kukkus teisel. Teise ringi lõpupoole arvutasin peas, et huvitav kas mõni tiimi 50min ujuja minust kohe kohe kaatrina meeletu laine saatel mööda ka paugutab, kuid sain finishisse nii, et keegi enam ei möödunud. Ujumise aeg 1:10:15,6. Lootsin ideaalis 1:10 alistamist ja päris ideaalis alla 1:08, kuid üldiselt igati rahul. Ujumise koht protokollis 17/53.


T1

 

Vahetusala oli minuarust täiesti selge ja loogiline, velole olin jätnud kiivri, kiivrialuse rätiku ja numbrivöö, T1 kott oli nagis kohe eesotsas kuna mul oli numbriks 4, samuti oli ratas kohe väljapääsu juures seetõttu:-) Võtsin vahetusalakoti, astusin jalavannist läbi ja telki. Kalipso maha, kotist rattakingad koos ninadele pandud kingakatetega ja sokid olid sees. Sokid kingad jalga, kiip soki peale, kingakatted peale, kalipso, prillid ja müts kotti, sõlm peale ja jalutasin ratta juurde, seal kott jäi ratta kohale. Panin rätiku pähe, kiivri sinna otsa ning numbri vööga ümber ja saigi sõidule asuda. Aega kulus 4:14, milles on kindlasti korralikult parandamisruumi, tegu oli 40. vahetuse ajaga 53 võistleja seas.

 Ratas

 

Rattal oli selge ja konkreetne plaan tegutseda kahe kindla loogika järgi, nimelt pulss hoida kindlalt 145-150bpm vahemikus ja toitumise osas süüa iga tund midagi tahket (erinevad spordikoogid, mis on siis kaer, rosinad jne asjad miski meetaolise asjaga kokku pressitud) ja iga pooltund soolakat paksu geeli, et vältida jooksuks organismi kurnamist liialt. Lisaks oli rattal 1,3l vett ja 1,5l spordijooki, plaan oli, et vajadusel täiendan varusi joogipunktis, kuid seda ei olnudki vaja, praktiliselt kogu jook läks trassil ära, vesi põhiliselt geeli ja koogi pealejoogiks lenksupudelist mida raamipudelist korra täitsin ja spordijook muul ajal. Päris algul peale ujumist jooksis pulss sinna 160-165 peale, mõtlesin, et tohohh, nii ei saagi ju üle 32kmh sõita, kuid see tuli esimese 5km jooksul ilusti sinna kuhu vaja. Rattatrass nagu ikka jube Ääsmäe hööveldamine (8 ringi), megaraske on ikka esimene 4 ringi just mentaalselt, et krt niipalju veel jäänud jne. Esimese 90km peal oli pulss avg seal 149 juures ja kiirus 36,1kmh vms, lootus oli üleval, et teha 5h aeg ja seejuures olla pulsivahemikus mis olin eesmärgiks seadnud. Teises pooles hakkas aga kiirus Ääsmäe suunal kukkuma kuna tuul tõusis, seda enam iga ringi tagant tuulega tasa ei teinud. Alates 130-140km oli räige sundasendi väsimus, jubedalt oleks tahtnud ratta lõpetada juba, tagant tuule lõigus olin lõiguti püstises asendis et leevendada ja sõitsin ka püsti igasugu tõuse asju, et oleks pisut teiste lihaste tööd. Kui Ääsmäe ringid olid läbi siis Keila suunal oli suisa torm (vähemalt 170km läbinuna tundus see väga vastik) vastu ja vaatasin kurbusega kuidas ideaaleesmärk ehk 5h sisse ratast teha purunes. Koguaeg sisestasin endale, et pole midagi, jooksul annab see kindlasti tunda, et süsteemist kinni pidasin. Lõplik rattaaeg oli 5:06:25 ja pulss 148bpm. Ise ratta ajaga rahul ei ole, kuid koht 12/53 ei ole tegelikult häbiasi, eks üritab järgminekord uuesti ja siis juba võimalik, et powermeterit kasutades, et mitte segada ennast pulsinumbrist, mis ei ole kuidagi stabiilne näidik kuna trennides on olnud hoopis teised numbrid (37+kmh 145 pulsil jne) ning võimalik, et sai ennast liialt tagasi hoitud.

T2

 

Vahetusala jällegi suht ok iseenesest, asetasin ratta kohe väravas hoidjasse, panin kiivri lenksule ja juba keegi korraldustiimist hüüdis, et su kott siin keskmises reas kolmas, võtsin koti ja suundusin telki. Jalad olid väga puised ja selg ning kael kanged, võtsin kotist tossud ja istusin kotile, miskipärast ei olnud selles telgis pinke. Tossude sees olid prillid, jooksukell ja sokid, panin jällegi kiibi soki peale, et vältida ebamugavusi mis on eelnevalt olnud kiibi kinnituse hõõrumisega ja enamasti just jooksul. Prill ette, kell käepeale, rattaking kotti ja suundusin jooksule. Ajaliselt oleks saanud jällegi kiiremini rabistada, aga sundasendist rattal oli suht kange olla ja tegin täpselt nii rahulikult, et oleks hea. Vahetuse aeg 3:32. Saab ka siit siluda maha minutikese kenasti vast. Vahetuse aeg ka seal viimase kolmandiku alguses.

Jooks

 

Siinkohal algas tõsine IronMan võistlus, peale 6:25h spordipäeva oli vaja teha veel ainult maraton ja seda 10 ringi peale Keila terviserajal:-) Algul olid jalad väga puised ja samm ei sujunud kuidagi, kuigi tempo läks üllatavalt ruttu sinna 4:30 lähedale, mis oli selge overkill ning pidin sundima ennast oluliselt rahulikumalt liikuma. Esimene poolmaraton läks väga hästi ja kergelt umbes sinna 2h sisse. Siis tegin saatusliku vea kui enne kuuendat ringi jõin korraldajate pakutud spordijooki mis kohe üldse ei sobinud. Algul ajas krooksuma ja siis tuli räige kõhuvalu, pidin joogipunktides palju vett jooma ja seda lahjendama maos ning kõndisin 6-7 ring päris palju, kokku vast miski 2-3km, kõnnitempo oli umbes 8-8:30 per km, ehk siis andsin jooksuga võrreldes ajas vähemalt 5min tagasi. Peale seitsmendat ringi jõin ohtralt kokakoolat, sest jalad hakkasid alt kaduma ja jooks oli räige pingutus juba, ja nagu reklaamitud, koola andis meeletu puraka. Jooksin 8-9 ring täiesti korralikult jälle ja iga ring koolat peale juues oli täitsa ok. Viimasel ringil aga koola lakkas toimimast ja võlgu võetud kaks ringi hakkasid tunda andma, tegin joogipunktis ja siin seal mõned kõnnilõigud sisse, kuid siis juba läks adrenaliini ja lõpuootuse pealt lõpuni, kuigi väga aeglaselt. Jooksul tarbisin SISi ja HIGH5 geele, mis ei vaja peale joomist, need läksid ludinal alla ja olid nagu mahlajook. Igas joogipunktis mida oli iga 2km tagant jõin vett ja kastsin pearätikut ja kombet eest tagant.
Kurb oli see, et joogipunktis vett pähe valades hakkas pulsivöö valetama, näitas pidevalt 80bpm ja kohati lihtsalt kriipse, seega vähemalt kaks kolmandikku jooksu oli puhtalt enesetunde pealt, mis oli algul ehk selline 150-160 pulsil ja pärastpoole 140-150 vahel, keskmist julgeks pakkuda sinna 150bpm juurde. Samuti mingil põhjusel lülitas kell ennast välja ja osa trassi jäi kaardistamata, seega analüüsi keerukas ka kiiruse osas teha. Ringiaegade põhjal arvutatuna on esimese poolmaratoni aeg gramm alla 1:58 ning koguaeg 4:15:40,6. Ilusti on näha ka 6-7 ringi kiirusekadu võrreldes eelnevate ja kahe järgneva ringi ajaga, samuti on näha jalgade täielik surm viimasel ringil kus on juba üle poole tunni ringiaeg. Seega lõplikuks keskmiseks kiiruseks jäi 6:03min/km Algne ideaalne eesmärk oli teha 4h sisse, kuid eks osalt siiski suur kehakaal ja teisalt võõrast testimata spordijooki juues tekkinud kadu võtsid oma osa. Jooksu koht 31/51, mis kindlasti oleks koht kust leida päris hea hulk aega, eks peab kaalu alla viima ja uuesti proovima.



Koguaeg algse protokolli järgi 10:40:08 mis on parandust eelneva parema ajaga üle 1,5h :-) Koht 18/51.
Eks pisut kripeldab asjaolu, et viimasel jooksuringil kuidagi käega lõin natuke (tegelikult oli räme piin ja kohe kohe olin pikali kukkumas) ja kaks meest mööda lasin, ühe 3,5 minutiga ja teise 30 sekundiga. Ilmselt asjaolu, et kindlalt tuleb alla 11h (oli väga ok piirina endale seatud) ja koola mõju lõppedes tulnud lihaste shutdown olid põhisüüdlased.

 


Eriti suured tänud Tarmo Sergole pildimaterjali, transporditeenuse, kaasaelamise ja finishiõlle eest. Kõigile teistele kaasaelajatele ja kaaskannatajatele ka mõistagi suurimad tänud.

Müts maha ka peakorraldaja Urmas Paejärv ees, et jaksab sellise ürituse korraldamisega jätkuvalt tegeleda ja pakkuda võistlejatele baltimaades ainsat täispikal distantsil toimuvat võistlust. Niikaua kui olen aeglane rahulik (üle 10h distantsi läbija) ja oman kohapeal sellist võimalust oma igaastane täispikk teostada ma piiritaha ei kipu:-)

No comments:

Post a Comment