Sellel hooajal otsustasin seoses asjaoluga, et toodi koju ukse alla tähtis üritus, teha tavapärase Eesti plekkmehe asemel Ironman logo all korraldatav täispikk triatlon.
Mitmed on öelnud, et ega ainult distants ei loe vaid korraldaja (IM) loeb (kusjuures korraldaja Eestis on ju juba nii palju aastaid näidanud head taset, et midagi uut rabavat kvaliteediliselt ei tuvastanud), eks siis sai proovitud (v.t. üldkokkuvõte):-)
Kirja panin nii Otepää pooliku kui Tallinna pika juba esimeses voorus vist oli septembris.
Ettevalmistus on olnud suhteliselt OK mahtude osas, täpselt kokku ei hakka arvutama, aga peale viimast 2017 augustis toimunud täispikka vast midagi nii:
Ujumine umbes 300km tundides vast sinna 100h kanti või gramm alla.
Ratas 7500km tundides umbes 250+. Seal ka pukk sees, jah tean et need km-id ei ole võrreldavad, õues kuskil 5000+. Mallorca laager teist aastat, kus sai aprillis juba mägesi 1000km alla.
Jooks 1000km, tundides ehk 90-100h juurde.
Kokku seega umbes 450h.
Seal sees sai tehtud eelmise aasta lõpus enda jooksu isiklikud maratoni (3:35) ja poolmaratoni (neto alla 1:40) tulemused ning Paide-Türi rahvajooksu 13,6km-ga (1:01) võis ka rahule jääda.
Mõned triatlonid ka tiksutud sel hooajal:
Paide sprint, mis kulges eriliste emotsioonideta tavapärase lühiraja rabelemisega, vast rattaga võis rahule jääda.
Otepää poolik IM, mis oli mul haiguse nädalal kus kolmapäeval oli veel kerge palavik. Rahule võis jääda ujumise ja rattaga, jooks oli alates kolmandast kilomeetrist jalutamine 160+ pulsiga, keha ilmselt haigusest segi omadega. Tulemus halvim poolik mis tehtud, kuigi jooksule sain isikliku rekordi graafikus.
Valga olümpia, vist tuli isiklik OD rekord ka 2:23, seal jäin samuti rahule jooksuga (alla 46min, aga oli ka alla 10km pisut) olgugi, et eelmisel päeval tegin veel 10,7km ümber Pühajärve jooksu palavas.
Ujumine
Arvestades asjaolu, et vesi oli veel mõned päevad tagasi suisa nii jahe, et võibolla oleks ujumine üldse ära jäänud, oli hea et toimus ja täismahus. Miinusena võiks mainida, et oli ikka kuradi jahe (jutu järgi 15,6 vms, aga tunde järgi jahedam, pigem 13-14, mida ka mitmete kellad näitasid) ja kuna mul jalad ei kannata krampide osas eriti külma, siis oli kindel juba prooviujumisel, et krambiralli saab tulema kindlalt. Siiski täispikk ilma ujumiseta on mingi poolik jama ja oleks pettumus, mingu kasvõi 2h ja olgu üle keha krambid (v.t. 2012 blogi):-) Ainsa nn soojenduselemendina kasutasin topelt ujumismütsi, sest ühe mütsiga oli hing prooviujumisel kohe kinni, pisut nagu oli parem kahega.
Protsess ise kulges tavapäraselt, ideaalne sujuv start, ei mingit mäsu selles osas, mõnede poide juures oli natu ummikut, aga ei midagi erilist. Nagu teada oli siis hakkasid umbes enne 1500m täitumist jalakrambid, algul varbad, siis talla alt ja muidugi lõpuks sääred. Iga kord kui jälle kramp süvenes tuli tõmbeid rahulikumalt teha ja jalga risti suruda, mis muidugi viis kiirust alla. esimesed kolm 500m lap-i olid täitsa ok tempos nagu pidigi olema, keskmiselt kuskil 1:45-48/100m temposse, sealt edasi aina uimasemad kuni viimased 2:08 temposse juba. Kella järgi on keskmine kiirus 1:58, mis on üle 10 sekundi per 100m aeglasem kui miinimumplaan oli seatud. Enda kohta ujusin suht sirgelt, kogu distants on 3863m. Aeg tuli protokolli järgi 1:15:53, praeguselt vormilt võiksin olla 10 min kiirem...
T1
Kuna külmast olid jäsemed suht kanged siis uimerdasin vahetuses ikka korralikult, panin sokid ja maanteekingad, et oleks maksimaalselt mugav sõita. Aeg 7:38, mis on ilmselt üks aeglasemaid.
Ratas
Kohe rattale minnes nägin kiirabiautosse liigutatavat võistlejat, kes oli seal kuskil lähedal juba lebosse visanud, lisaks sellele olin ka ise külmast veel suht jäik ja võtsin kogu linnast välja otsa ülirahulikult. Velo kodurajal oli nagu ikka, kerisin oma asja, jälgisin watt-i (mis üllatavalt kergelt tuli 10-20w rohkem kui ma olin plaaninud, pulss avg 136 kõigest). Mida juba kuskil kolmandiku peal märkasin olid välismaalaste hordid kes eirasid mitmeid briifingul väljatoodud reegleid. Esiteks muidugi kõige häirivam oli tuulessõit ja kohtunike puudus või liiga leebe suhtumine sellesse rikkumisse. Teiseks võsas häda tegemine ja kohatine prahiloopimine. Et oma asja teha pidi kas pundil eest ära sõitma või taga kaugemal tirri laskma. Valisin kuskil poolel trassil esimese, ehk siis panin rohkem jõudu kui võibolla oleks tahtnud ja kerisin eest ära. Sain veel mitu punti kätte ja koguaeg oli küsimus, et kas siis neil osalejatel pole üldse mingit eetikat, et kui pole järelvalvet, siis teeme grupisõitu? Õnneks silma järgi olid enamus välismaalased. Siis teisel veloringil (sõidetud oli 3:30h) umbes Keila-Joal hakkas sadama, mis kestis umbes tunni, Sakust tagasi tulles hakkasid teed tahkuma juba. Jõudu ja kiirust soe vihm suurt ei mõjutanud, lihtsalt vastik, kõik kohad liivased ja märjad.
Raja ääres oli mitmel pool tuttavaid kes ära tundsid ja ergutasid, sellest oli suur abi sujuvalt aeros olla ja peal hoida.
Kuna rajaprofiil oli pisut siiski üles alla ja ka tuultele avatud ning ise ka suht paks (89-90), siis kiirus ei tulnud suurem asi (enda kella järgi 34,7 kanti, samas algusest oli 2km puudu GPS otsimisega seoses). Üldiselt olin alguses arvutanud ja arvestanud, et kõik alla 5:15 aja on juba väga hea, siis 5:06:37-ga jäin täitsa rahule.
Tõsine töö. Foto: Mallor Malmre
T2
Kuna laekusin siis kui põhimassid liiklesid, siis oli algul korra segadus bike catcheritega, et kellele anda jne. Üldiselt eks ikka peale velo natuke kange ja sai võetud rahulikult, märgade sokkide vahetus jne. Aeg 4:27.
Jooks
Arvasin algul, et tuleb Otepää pooliku laadne tuiamine, kuna olin rattal pannud jõu mõttes rohkem välja kui oli plaanitud, samas pulss ja enesetunne lubas. Hakkasin vaikselt esimest ringi mugavustsoonis tiksuma kuni umbes poolepeal tuli selline paduvihm mida pole ammu olnud, rada muutus voolava vee jõgedeks ja hetkega olin läbimärg. Iseenesest ei olnud midagi hullu, aga märgade jalgadega ikka natuke jalad tursuvad ja liiguvad tossu sees, see ei ole mõistagi küünte elule eriti hea, ilmselt üks loobub koostööst seetõttu. Rada oli päris raske, mitmed tõusukesed ja laskumised, mis ei lasknud ühtlaselt tiksuda. Umbes teise ringi lõpus hakkas juba palavaks kiskuma ja see hakkas kiirust mõjutama mis oli sellest hetkest üle kivide ja kändude, mõnel tõusul kõndi sisse ja joogipunktides rahulik söök, vee pähe valamine ja jää põue ja mütsi sisse panek. Peale kolmandat ringi oli juba natuke parem ja siin seal oli jooksu moodi tunne. Tuttav inimene med abist andis vahepeal mingit kreemi, mis leevendas vastu keha hõõrunud käte tõttu tekkinud kipitust.
Kuuma ei talu jooksurajal, see osa on muutusteta, oleks lootnud 4h maratoni, aga tuli 4:31:15.
Nagu näha siis lõbus astumine:-)
Lõpuaeg 11:05:47, suhteliselt ootuspärane, arvestades trassi, olin meelestatud eelnevalt kuni 12h tulemusele, sest üle oma varju ei hüppa ikka. Ilmselt mõnevõrra jahedam ilm kui eelnevatel nädalatel aitas kaasa pisut.
Toitumine
Ja muidugi triatloni üks suhteliselt oluline ala mis ei ole mitte vähetähtis, sel korral polnud kuskil energiamõõna, kuna rattal oli konkreetne ja toimiv jäik ajaline plaan (iga täistund batoon, iga pooltund geeli ja soolakapsel, iga tund minimaalselt 700ml jooki, rajalt võtsin 2 pudelit). Jooksul võtsin rahulikult, et ei olnud probleemi süüa soolakurki, apelsini, banaani ning doseerida tunde järgi spordijooki ja koolat lisaks veele mida kulus ikka liitreid.
Üldkokkuvõte
Olgugi et ma ei ole mingi hullu melu peal väljas kui oma asja teen kuid see võistlus oli selles osas ikka mega, et kogu rajaäär oli tuttavaid nägusi täis, sellist elamust ei saaks raudselt mitte üheski teises riigis kus jah mass raja ääres kindlasti kohati suurem, kuid võõrad on võõrad. Sama teema ka võistlejatega, ikka motiveeriv kui ei ole kõik anonüümsed rahvusvahelised sportlased vaid palju on kohalikke kaaskannatajaid kes on tuttavad.
Ehk siis:
Kas üritus oli seda väärt? Jah loomulikult just eeltoodud põhjusel.
Kas osalen veel kui tehakse siin? Kindel see!
Kas kipitan kuhugi välismaale IM-i tegema? Oh ei, endiselt seda meelt, et kodu on kõige kallim (soodsam), välismaal võib laagris niisama matkamas käia vähe pikemalt:-)
Kas tahan teha mingeid kangemaid ekstreemsusi (meeletult rasketel trassidel täispikad, ultrakatsumused, tohutus külmas või kuumas)? Ei, minu jaoks on kohalikus mõistes piisavalt ekstreemsed ilmaolud ja distants piisab täielikult enne kui suvalisest asendist ei tule siin 10h sisse siis ei otsi täiendavaid piinlemisvõimalusi.
Kas peale IM võistlust on kuidagi teine tunne kui lihtsalt pikka läbides? Mitte eriti, seda tunnet mis oli esimese täispika lõpujoon ei ületa miski, olgu mis logo all ja kui ilusa vaibaga tahes.
