Ja mis see muud olla saaks kui Ironman distans triatlonis (3,8km ujumist avaveekogus, 180,25km ratast ja otsa 42,195km maratonidistants jooksu/muul kujul jalgsi läbimist). Sedaenam, et 21CC korraldab suisa koduukse all sellise ürituse:-)
Eesmärgid olid mitmeosalised. Esimene oli mõistagi see, et saaks lihtsalt läbitud ja seda alla rahvusvaheliste ajalimiitide ehk 17h. Selline realistlik ja hulgaliselt riske sisaldav eesmärk oli 12h sisse mahutada tegevused. Põhieesmärk oli oma lemmikalale ehk rattasõidule seatud, sellest allpool, muud asjad lihtsalt läbimisteema. Lisasin esialgsed mõtted ka iga etapi alla.
Ettevalmistus:
Sellel hooajal (hooajaks loen mina 1.01-31.12 ehk täisaastat) umbes 4000km ratast mis on kuskil 150h ja 1140km jooksu mis on umbes 110h. Ujunud olen kahe aasta jooksul umbes 8km (valdavalt konna), millest testiks üks kord 50m basseinis 3,8km ja ülejäänud avavees mõne treeningu ja mõne triatloni (sprindidistants ja Tristar111) raames. Enne seda sai suhteliselt aktiivselt ujutud talvehooajal mitmeid aastaid ikka sadu km, ehk siis ujumine pole mulle uus teema. Koos muude aktiviteetidega (jõusaal, ujumine) tuleb aastane treeningmaht sinna 500h kanti. Eelneval kahel hooajal on treeningmahud olnud aeroobses treeningus valdavalt rattal ja trenni kogumahud 430h ja 490h.
Kehakaal sai viidud alla (187cm pikk ja enne IM kaal 81,4kg), et oleks energiakulu maas ja ka kergem liikuda just rattal ja jooksus. Rasvaprotsent hinnanguliselt 8-10%.
Vahetult enne võistlust olid puhkepäevad trennidest ja sellele eelnenud trennid madalal pulsil tiksumised.
Võistluspäev:
Kell 5:00 äratus. Söömine joomine ja kell 6:00 vaikselt rattal karjääri poole liikuma hakkamine, maad sinna kodu ukse eest oli 9,6km. Ilm oli kuiv, pilves ja temperatuur 15-16 kraadi.
Vahetusalasse ratas paika, umbes 7:30 sai ratta asjad valmis pandud, et veest tulles oleks kohe hea võtta ja startida. Kreemitasin ennast kokku sellise õliga nagu seda on Born protect oil, peaks olema soojendav ja vees mitte kohe hetkega maha tulev. Kell 7:50 paiku läksin ka vette, jalas triatloni kombe alumine osa, ehk püksid, peas paksem ujumismüts ja ees ujumisprillid. Vette minna oli hea, sest õhk oli 15-16 ja vesi väidetavalt 20 kuigi minu tagumikutunne julgeb arvata, et pigem oli see 20 ülemises kihis ja allpool 18-19 kraadi. Tundus kõik klappivat, nägin veel ka kahte inimest kalipsota, lootsin parimat. Miks ei kasutanud kalipsot on kindlasti kohe küsimus, seetõttu, et ei oska korralikult ja pikalt kroolida ja konnal segab oli suurim argument. Ja eks muidugi ka mõte, et kui hull see 18-20 kraadine vesi ikka olla saab...
T1 valmis pandud.
Start/ujumine:
Kell 8:00 käis pauk ja tormati stardialalt vette, nii ka mina. Päris esimene 100m oli vaja kohaneda hingamisega, kuid siis sai selle paika ja ujumine võis alata. Esimene 1,2km oli täitsa ujumise moodi, korrigeerisin tempot ja tunde järgi jälgisin et pulss oleks mõnus ja kestaks nii pikalt. Tempo võis olla selline rahulik 20min km, nagu mul ikka konnas kui ma ei pungesta. Siis hakkas vaikselt esimene alajahtumise tekkimine, käed allapoole küünarnukke ja jalad allapoole põlvi ei tundnud enam midagi, hingamine läks pidevalt sassi ja tempo kukkus iga tõmbega. Ujumine oli selleks korraks läbi, vesi oli selgelt liiga külm et seal midagi teha, madal rasvaprotsent ja vähene külmas vees karastamine tegid oma töö. Siit edasi oli ujumise asemel mingi haiglane aelemine vees, mis küll eriti edasi ei viinud, aga otseselt ära ka ei uppunud. Esimene 1,9km ring sai läbi ja hüüdes küsisin sõbralt, mis kell on, karjus vastu et 52min, seega olin nutust alla 2km otsa veninud meeletult, normaalne oleks selles punktis 40min. Mõtlesin, et ei anna alla ja juba otsast selja ja kõhulihase krampides vaeveldes panin samamoodi aeledes edasi. Kuskil 3km peal oli aga täiesti nukker, ükski koht ei tundnud enam ja isegi sellest, et parem sääremari on kivikõva ja krampis sain aru kui avastasin et jalalaba ei liigu enam, jäin vees kohapeale ja murdsin käega jalalaba ettepoole, siis läks sääremari uuesti pehmeks, ehk sain krambi välja. Ujusin sihilikult suhteliselt ohutus kaugusest kaldapiirist, kuna iga hetk võis olla vajadus minna veest välja, kuna võinuks tekkida uppumisoht, mingi kopsukrambi laadne tunne oli ka kohati, kus pidin pea veest väljas olema, sest hingetõmme ei suutnud tervet kopsu nagu täita ja oli vaja väga tihti hingata. Ujusin läbisegi selili, oma pooletoobist ja energiakulukat krooli ning konna, et vähegi teises asendis krampis lihaseid venitada erinevalt. Lõpuks ometi tuli ka teise ringi lõpp ja sain veest väljuda, ujumise aeg oli 1:56 mis oli eelviimane.
Esialgne eesmärk oli ujuda alla 1:30, mis oleks olnud vabalt teostatav normaaloludes hetke ujumisvormi arvestades. Ajakadu eesmärgiga võrreldes vähemalt 25min.
Ettevalmistus.
Kohe on start.
Hulpimine.
Võite isegi arvata mis tunne oli kui keha oli igapidi krampis ja värises süviti kontrollimatult. Siin üks stiilinäide kui olin pulsivöö ja vesti selga saanud: http://www.youtube.com/watch?v=Oo_f5xImF7U
Olin konkreetselt kõndides nagu purjus, ei suutnud astuda ega istuda, iga väiksemgi suvalise lihase pingutus lõppes krambiga. Mõlemad sääred, reie tagumised lihased, kõht ja alaselg olid vaheldumisi krampis.
Peale seal videos ukerdamist võtsin kingad ja sisenesin vahetustelki. Seal keegi tore neiu omas kuuma teed ja pakkus seda lahkesti, jõin paar tassi teed ja hakkas nagu natukene parem, sain peale meeletuid pingutusi jalga ka rattajalatsid. Kuulsin kuidas kommentaator väljas kuulutas, et vahetusalas on veel ainult üks ratas, ja see on minu oma, ning saatis meediku telki kontrollima, kas ikka on minust jätkajat. Arstitädi tuli ja vaatas minu sinist ja lopergust nägu ja uuris kas elan veel, vastasin et jah, kohe lähen rattale. Käisin veel tualetis, kuna see alajahtumine oli seedimise kuidagi sassi löönud. Peale seda panin kiivri pähe ja prillid ette, kuid ikka ise veel tuigerdades ja värisedes, üks vanem härra, keda ma olen ennemgi triatlonidel näinud andis mulle oma dressipluusi, mille varrukad ulatusid napilt üle küünarnuki kuid siiski tegi ülakehal oluliselt parema olemise. Meedik määris ka mu värskelt krampidest vabanenud jalad kokku mingi soojendava kreemiga, mis tundus ka pisut aitavat. Aega kulus 20minuti kanti kogu sellele jamale (kuigi endale tundus, et oluliselt kauem). Rattasõit võis alata.
Esialgne eesmärk oli teha parem T1 kui Tristaril mis oli 7:42, kõik eeldused olid olemas, rattal lisapudelid ja kotid kus geelid, varukumm jne. Ajakadu eesmärgiga võrreldes 15 min.
Veest väljumine liikumatute jäsemetega.
Peale tee joomist ja molutamist nägu nagu kõik oleks ok.
Laenatud soojendusdress seljas, kiiver pähe ja rattale.
Ratas:
Esimene 6-7km jooksul vingerdasin ja tuigerdasin ikka väga hullult, tegin mitu peatust et kõht krambist välja venitada, aero asendist ei tahtnud midagi teada, isegi pealt hoides kiskus krampi. Kui jõudsin viaduktini siis esimene tiir oli liblikas sõita, ehk siis kõik sillale peale ja mahasõidud. See lükkas pisut pulssi üles ja kehal hakkas soojem, kramplikult kandu alla surudes et sääre krampe vältida läbisin selle ja siirdusin esimesele ringile (kokku oli vaja läbida 8). Esimene ots kuni Ääsmäeni kulges vastutuules ja pisut allamäge, ausaltöeldes ei mäleta ma suurt kuidas see kulges, mäletan, et esimene 50km maadlesin ma enesetundega ja krampidega. Peale seda otsustas ilmataat, et nüüd oleks paras aeg sadama hakata. Kogu sõit kulges siit edasi kuni 170km-ni väiksemas või suuremas vihmas, kohati oli sadu nii suur, et ratas suisa ujus teel. Prillidega ei näinud midagi ja prillideta oli 35-40kmh vihmas valus sõita ja ei näinud oluliselt rohkem, seega sõitsin prillidega pimesi. 100km peal tegin esimese tualetipeatuse kus võtsin seljast selle laenatud dressipluusi mis kaalus vähemalt 5kg ja ei andnud juba pikemat aega märjana sooja ja takistas sõitu. Andsin selle korraldajatele. Abivalmis härra isik tuvastatud tänud edastatud. Ahjaa, karbonjooks, pidurdamine ja vihm on veel omaette teema, ma oleks sellesse peldikuputkasse peaaegu sisse sõitnud, õnneks valisin suuna eest läbi, panin vähemalt 5m mööda. Muud midagi meeldejäävat sellel suhteliselt igaval hööveldamisel ei olnudki, väga vastik oli sõita ja kiirus kohati olematu. Ühe 5min võsapeatuse koos geeli ja joomisega tegin veel. Ühtki TP peatuse või kasutamise vajadust polnud, kõik oli omal kaasas ja parasjagu, üks geel jäi ülegi. Viimaselt ringilt tulles taheti mind veel ühele suunata, aga usaldasin oma GPS järgi kalibreeritud anduriga kella ja panin Keila poole edasi, hüüdes, et mul oli just viimane. Joonest jooneni aeg oli kella järgi 5:16 ja maa 180,43km, kokku selle sees liikumiseta aeg 12,5min. Keskmine pulss oli nukker 141bpm, mis on selgelt vähe arvestades, et ratas oli mu plaanitud main event ja TimeTrial puhul peaks olema siiski ka pisut pingutust, 155 oleks olnud hea...
Esialgne eesmärk, mis oli teha ratas 5h sisse mõistagi arvestades asjaolusi jäi saavutamata kuid siiski suhteliselt talutav sõiduaeg, ning kuivades oludes ja mitte läbikülmununa julgen arvata, et see 5h on väga vabalt praeguse vormi pealt tehtav. Ajakadu eesmärgist 16min.
Enne vihma rattal.
Enamus ajast velotrassil valitsenud ilmastikuoludes veeremine.
T2:
Vihmasadu oli juba pea pool tundi tagasi lõppenud ja kõik tahkus vaikselt, võtsin rattalt kella ja andsin ratta ära. Otsisin oma T2 koti ja marssisin telki riideid vahetama. Olin täiesti liivane ja märg, õnneks olid kaasas teised sokid ja jooksusärk. Kuiva riidega oli täiesti harjumatu ja mõnus olla. Valmis oli pandud mul ka pudelivöö koos geelide ja soolakapslitega, see ka klõpsuga ümber keha ja number ette keerata ja minema. Vahetusala kiirus suhteliselt talutav ja rahulik, umbes 5-10min (esialgses protokollis kahjuks koos jooksuajaga, piltide järgi tuvastasin ajaks umbes 8-9min), mis on väga hea arvestades, et algselt oli arvestatud, et lihtsalt rattakinga asemele tossud, kiiver minema ja kott ümber vöö. Ilm tingis oma ja ajaga rahul.
Algne eesmärk 5min kandis hakkama saada.
Velo läbi, kell paika.
Minek.
Jooks:
Alguses oli supertunne, ilm selgines, sain jooksu ajal kohe geeli mugavalt võtta, ise kuivalt riides ja jalad kuivad. Tempo tuli esimesed kilomeetrid väga hea ja asi edenes. Kui maratonil oli mul surnud punkt ja tahtejõu peale üleminek kuskil 38-39km kandis siis antud trassil tuli selline lihase surm 18km kandis. Sealt edasi oli ikka väga raske, tegin tankimispeatusi TP-des ja mõned võsaskäimised, kuid algul üritasin siiski trassil pidevalt joosta. Tempo pidevalt langes, kuskil poolepeal oli tavaline jooksukiirus juba 7:00-7:15 per km. 30km paiku hakkasin tegema ka kõndimisi pikemalt kui TP ja soolakapsli võtmine vajas, nii 200-400m juppe isegi, kuna jooksukiiruse ja kiire kõnni kiiruse vahe oli kõigest 1,2kmh ehk umbes 1min per km siis polnud enam ka suurt vahet, lisaks oli pulss kõndides 20bpm madalam ja sai rahulikult geeli süüa ja juua. Kuna jooks oli 3km ringil siis lõpuks oli täpselt teada kus tõusul ma geeli manustan ja kõnnin jupi jne. Läbi see teema vägistatud sai ja otseselt ei saa kurta arvestades eelnevaid läbiealamisi. Aeg peaks olema kuskil 4:43, koos T2 ajaga on esialgses protokollis 4:51. Pulss minu puhul väga normaalne rahulik, ehk keskmine 143.
Algne eesmärk saada hakkama 4:30 aja sees. Ei tulnud päris see aeg, kuid ei midagi väga hullult ka üle.
Väga rahulik lontimine, et jalad natukenegi kestaks.
Finishis olin ajaga umbes 12:25.
Söök-jook:
Üks päev enne võistlust alustasin laadimisega, mis oli siis täisterapasta ja leiva näol, ning vahetult õhtul ka kiiremaid süsikaid. Samuti topeltdoosid magneesiumi ja toidus ei hoidnud ka soolaga kokku. Jõin palju igasugu isotoonilisi jooke ja mineraalvett.
Võistluspäeva hommikul vedelal kujul magneesium ja hommikul soolakapsel.
Peale ujumist batoon, vedel BCAA ja guarana ekstrakt.
Rattal 4 suurt HIGH5 geeli (ei soovita väga, esiteks võtab manustamine aega kuna suur ja teiseks vastik läila värk) ja 2,2l Nutrend ISOdrink suhteliselt kangeks segatud jooki (hapukas bitter lemon maitseline, suhteliselt ok, kuid kohutav siiber sai sellest), mis oli mul kolme pudelisse valmis segatud.
Enne jooksu soolakapsel (saltstick) ja soolakas sponseri geel (kiidan taevasse, magusatest jookidest ja geelidest oksemaitse kurgus oli see suisa õnnistus ja nauding seda süüa).
Jooksu ajal üks 700ml pudel nutrend spordijooki ja hiljem TP-dest täitsin pudelit korduvalt veega, kokku vast 3 liitrit. Kulus 6 sponseri soolasemat geeli millest 2 olid kofeiiniga ja teised ilma ja soolakapsleid 7tk. TP-dest haarasin mõned tükid banaani ja peoga soolakurgi viilusi kohati.
Finishis kaks mingit spordilimonaadi ja mingi peedi rabarberi vms mahl, paar õuna.
Kodus hiljem meeletu nälg ja laadimine, kehakaal oli 4kg väiksem kui enne algset laadimist, koormus korralik olnud ilmselt.
Kokkuvõte:
Õppisin palju, kogemus on asendamatu. Esimene oluline asi, kindlalt õppida kroolima ja kasutada kalipsot, see viga oleks peaaegu lõppenud DNF-ga, ning pärssis oluliselt sooritust. Lisaks olen puusaliigese ära külmetanud/venitanud ujudes ilmselt, ka see sama asjaga seotud. Teiseks kaasa vähemagi vihmaohu korral mingi kilest vms riie rattasõidule.
Hästi ja õieti oli toitumise ja joomise osa, ei olnud kordagi meeletut mõõna ja peale külma ka krambiteemasi mitte. Samuti oli hea ka ettevalmistus asjadele vahetusalades, kõik oli olemas ja valmis v.a. soojem/veekindlam riie velole.
Tõsiseks ironman katsumuseks tegi minu puhul selle võistluse just see, et kõigepealt jahtusin korralikult maha ja siis veel see ilmastik, viisaka 22 kraadi vee ja 20 kraadise pilvealuse kuiva ilmaga oleks see üritus olnud ikka oluliselt kergem.
Ühesõnaga kindlalt stardis järgmine aasta ning targem ja teadlikum ja eks võtan selle kaotatud tunni ka tagasi.
Neile kes otsustavad sellist asja ette võtta soovituseks, ärge kartke, ei tapa trass, tapab tempo ja see tunne mis finishis on, on seda "pisikest" pingutust väärt:-)
Suurimad tänud enamus piltide ja kaasaelamise eest ka Jaanusele, keda loodaks ennast ka rajal järgneval hooajal kaasvõistlejana kohata:-)
